[expand title=”Loe Jaan Tammsalu jõulutervitust klubilistele”]

Kallid kaasteelised, kellele mõtlemine toob naeratuse näole ja rõõmu südamesse! Jõulukaarte jõudsime sel aastal saata vähe, aga tahaks nii väga kinkida ühe hetke ja mõtte. Seepärast siis nii:

Soovin teile müravabasid jõule, jõulusõnumi sügavimelise sisu taipamist ning vabadust, rõõmu ja rahu, mida see taipamine endaga toob!

Panen siia lugemiseks ühe loo ühest raamatust, mille üle olen saanud sel aastal palju rõõmu tunda.

Vabalt voolata, lennata.
Hirm kaob ja armastus annab tiivad. Oled nagu väikene laps, kes ei tea, et on olemas piirid. Sa ei usu nende juttu, kes raiuvad, et on asju, mis ei ole võimalikud, et sina kindlasti ei saa hakkama. Keegi, keda sa õpid usaldama, võtab hirmu, kingib julguse, usu ja usalduse. Elad imest imesse, süda tulvil tänulikkust. Ütled head, teed head, kartmata, mida teised võivad sellest arvata. Sa ei oota teistelt mitte midagi, ei kalkuleeri. Lihtsalt annad, sest oled ise nii palju saanud. Sa ei mõista, kui keegi sind kiidab, sest sa ei tee midagi kiituse pärast. Sa ei oota tasu, sest tead, et see, et sa elad, kõik ilusad annid, iga hetk on sulle kingitud kingitus. Kingid sellest vaid killukesi teistele, muudad teiste elu elamisväärsemaks. Tunned, et oled võlglane Tema ees, kes on sulle kinkinud nii hämmastavalt palju. Raske on mõista neid, kes aina hädaldavad, virisevad, arvavad, et elu on ebaõiglane, et teised saavad rohkem kui nemad. Püüad neile vargsi märku anda, et meil kõigil on põhjust olla tänulikud palverändurid. Paljud ei saa sinust aru.

Andrei Makarevitš mõtiskleb ühes oma laulus: 
Need jõed ei voola kusagile. Nad on unustanud mere. Nende vesi on tardunud paigale.
Need linnud ei lenda mitte kusagile, nad on unustanud taeva.
Sest kui elada pidevalt kõike kalkuleerides, siis tiivad kärbuvad.

Tahaks voolata merre – Jumala armastuse hõlma. Tahaks lennata, lõputult lennata, süda täis ülevoolavat tänu. Tahaks olla vaba. Kuid äkki ma klammerdun kaldasse. Ma ei julge lasta jõeveel end edasi kanda. Ma ei ole vist enam päris kindel, kas selle jõe vool mind kannab merre. Kas seal on üldse midagi? Siin on. Kaldamudas on palju põnevat. Siin saab korjata asju, selliseid, mida ehk kunagi võib tarvis minna. Siin saab kakelda parema koha pärast. Elu kaldamudas on põnev – siin juba igav ei hakka! Merest vaid räägitakse ilusaid sõnu. See siin kalda ääres on aga reaalne.

Olin kuulnud, et lindudele on kingitud tiivad selleks, et nende abil lennata. Mina kartsin. Kust ma tean, kas ma oskan enam siia tagasi tulla, kui olen kord siit ära lennanud? Kui seal kauguses, silmapiiri taga ei olegi seda imelist, millest on mulle räägitud, siis peaksin tagasi tulema, aga ma pole kindel, kas ma oskan. Äkki ma kulutan sinna lendamise peale kogu oma üürikese jõu ära ega jõuagi tagasi … Enne saabub öö. Turvalisem on siia jääda. Tiivad segavad – jäävad ette, kaotan nii mõnegi sule. Lõpuks ei suuda ma neid enam liigutada. Imestan, milleks need mulle anti.

Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabaltvoolava vee voogudesse usaldada. Kui lõppes lapsepõlv, ei julgenud ma enam eriti lennata. Mõned üksikud korrad. Olin üsna kohmakas. Natuke häbi hakkas nende ees, kes mulle olid öelnud, et meiesugused pole mõeldud lendamiseks, et kõndigu ma oma kahel jalal ja teiste tarkade poolt ette antud radadel. Mida harvem ma proovisin lennata, seda kohmakamaks mu lend muutus, ja lõpuks ma enam ei julgenud.

Juba hämardub. Äkki ma taipan, et nii jääbki elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar. Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu.

[/expand]

Hubase keskkonnaga Kadrioru restorani Katharinenthal oli möödunud kolmapäeval kogunenud paarkümmend ettevõtjat: jõulukuu Kella Kuue Klubi külalisesineja oli EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost Jaan Tammsalu.

Üsna tihti on kuuldud arvamusi, et Eesti on uskmatu maa. Ent Jaan Tammsalu väitel on eestlased kõige usklikum rahvas. Ta toob siinkohal näitaks kasvõi usu horoskoopidesse või selgeltnägijatesse. Veel paremini iseloomustab aga tema väidet fakt, et ainuüksi detsembrikuus külastab Tallinna Jaani kirikut 28 000 inimest.

Lähenevat jõuluaega meeles pidades tuletas Jaan Tammsalu meelde, et argipäevaste tegemiste, murede ja rõõmude vahele vajab inimene ka lihtsaid asju. Ta rõhutas, et kuigi inimene on ise enda suurim ülemus, pannes endale vahel peaaegu teostamatuid ülesandeid, ei tohiks unustada andeks andmist ja hingerahu. Lugedes ette vanu Iiri palveid ja tsiteerides Kustas Põldmaa luuleridu “Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka”, jõudis Jaan Tammsalu helge mõtteni, et rahutundeni jõudmiseks, on oluline vahel ka teiste vaatenurgast situatsioonile vaadata.

Lisaks Jaan Tammsalu soojadele mõtetele jääb seekordsest klubiõhtust meelde ICC Eesti kludliikmesfirma Revala OÜ juhi Rein Viilu elegantselt esitletud ja pakutud hitt-toode – Eesti piimal põhinevast pulbrisegust valmistatud jäätis, mida tarbitakse isuga ka näiteks Dubais, Iraagis ja Lõuna-Koreas. Soovitame vaadata SIIT, kuidas saab Revala jäätisepulbrist lihtsalt kodustes tingimustes jäätist valmistada.

Ent maiustamisest ei saa kunagi küll: saabuvate pühade puhul rõõmustati osalejaid ICC Eesti liikmesfirma Taarapõllu talu marjakrõpsude jõulupakkidega.

 Häid pühi ning edu ja õnnestumisi uueks aastaks!
ICC Eesti