Eestlastel ja Eesti riigil on palju häid omadusi. Kui vaadata, mida eestlased on ajaloo jooksul teinud, on põhjust rahul olla: oleme üks tubli rahvas, kes elab ise ja laseb teistel elada, ei tüki vallutama, sõda pidama ega raiska ressursse, ei kasvata ohtlikult maailma rahvastikku. Vahel mõni üksik röövel rikub mainet.
Omamoodi positiivne on seegi, et oleme palju kannatanud, sest tänu sellele oleme veidi paremad inimesed, teame, mis tähendavad raskused, tühi kõht, kannatused, sõjad ja ülekohus. Oskame teha igasuguseid töid ja saame ka kriisis hakkama.
Kuid see, mis meeldib meile, ei meeldi kahjuks paljudele teistele. Võtsin põhjalikumalt ette viimase aasta Inglise, Taani ja Rootsi ajalehed, et uurida, millega Eesti silma paistab. Kahjuks ei näinud lugusid Eestist kui e-riigist (nagu võis lugeda mõni aasta tagasi), silma hakkavad vaid Eesti-Vene suhted, mõni lugu president Ilvesest, mõne kurjategija teod, statistilised sporditulemused.
Ühes puhkuserubriigis ka ehmatav üllatus: Eesti on välja toodud kui üks Ida-Euroopa ohtlik puhkusesihtkoht, kust turist võib saada marutaudi, kui mõni loom peaks hammustama. Ei mingit juttu meie töökusest, kaunist loodusest, turismist või edukatest filmidest. Samas on ülistavad reisilood Rootsist kui turvalisest ilusast riigist (millega eestlased ei taha pagulaskriisi tõttu nõustuda), samuti teistest kohtadest, mis Eesti meediat lugedes oleks justkui alla käimas.
Nii et ehkki me ise kiidame Eesti kiiret arengut pärast iseseisvuse taastamist ja iseennastki, ei peeta meid ikkagi võrdseks ega hinnata Eestit eriti ka reisikohana. Minagi poleks 1991. aastal uskunud, et kahekümne viie aasta pärast on ikka alles hulk negatiivseid asju, mis tõmbavad Eesti mainet alla või seavad selle samale tasemele Kolmanda Maailma riikidega.
Niisiis kümme probleemi, millega võitlemine aitaks Eesti väärtust lääne riikide silmis tõsta ja ka majanduslikult võrdväärsemaks partneriks saada. Me ise imetleme oma metsalembust ja naturaalsust, kuid paljudele läänes olulistele asjadele tähelepanu pööramiseta kahjuks edu ei tule ega taheta ka meie tooteid või teenuseid (arvatakse, et kes teab, kus ja kuidas need tehtud on).
Mida siis teha, et saada paremaks, aga samas ka oma majandust turgutada, eksporti suurendada ning maailmas midagi tähendada, aga eelkõige Eesti ka oma rahvale paremaks elamiskohaks muuta?
- Eestlane ei paku teistele abi, vaid pigem võtab. Rehepaplus
Kerjust või omakasu peal olijat ei võta keegi võrdväärse partnerina. Üks etteheide, mis käib välisajakirjandusest läbi ja mida on kuulnud nii Eesti ametivõimud kui ka ärimehed-ettevõtted oma välispartneritelt: Eesti võtab ja kulutab lääne (abi)raha ise midagi vastu pakkumata. «Eestis poleks peaaegu midagi, poleks Tallinna-Tartu maanteedki, kui poleks euroraha,» põrutas üks rootslane.
Eesti peab loomulikuks raha saamist ja isegi kui meile tundub, et pakume midagi vastu, on seda teiste riikide silmis ilmselt väga vähe. Aeg oleks ise rohkem panustada, mitte käsi ees seista, vaid ka rikkamatele riikidele midagi vastu pakkuda või nende tehtut hüvitada.
- Eesti keele vähene väärtustamine
Eestis peab eesti keel olema tähtsaim. Kui meil aktsepteeritakse, et töötaja (kas kõrgele kohale tulnud rootslane või Narva taksojuht) ei pea kohalikku keelt oskama, siis vähendame Eesti olulisust. Mujal eeldatakse ametikohtadel, mida reklaamitakse rahvusvaheliselt, kohaliku keele mingil tasemel oskamist või algkursuse läbimist. Seda nii Inglismaal, Saksamaal, Taanis, Prantsusmaal, Hispaanias kui ka mujal. Eestlased on need, kes peavad isegi oma kodumaal vahel oma keelest loobuma ja võõrkeeles asju ajama. Kas see tuleks kõne alla mõnes Lääne-Euroopa riigis? Mitte mingil juhul.
- Eestlase vähene väärtustamine
Edukates riikides saab kohalik inimene alati rohkem palka kui võõras, see ei pea tähendama võõra alahindamist, vaid et kohalikel on kõrgem haridustase ja oskused. Meil on tihti vastupidi: välismaalt saabunud juhid ja spetsialistid teenivad rohkem, ehkki eestlane sobiks sama hästi. Palkades peaks olema mõistlik lõhe, mida on võimalik majanduslikult põhjendada. Üldine süsteem ei saa toimida põhimõttel, et rohkem saab see, kes julgeb küsida või kes kuulub õigesse parteisse või elab õiges kohas. Sedagi heidetakse meile ette.
- Oma toodete ja oskuste vähene hindamine
Ma ei väsi kahte näidet toomast. Sügisel oli ühe Taani õunaaiandi väraval silt «Meil on õunad otsas, kohtumiseni järgmisel suvel». Kes on Eestis midagi sellist näinud? Miks suudab ülikõrget hinda küsiv taanlane müüa oma õunu, samas kui Eesti odavad õunad mädanevad maas? Ühes Soome või Rootsi täiesti tavalises kämpingus on suvel telk telgi küljes kinni ja selle eest küsitakse kõrget hinda, aga rohelises Eestis on ilusad turismikeskused sageli tühjad, ehkki hind on madalam ja tingimused paremad. Teine asi on palgad. Raske on pakkuda oma teeneid või olla konkurentsis, kui ametikohad, mis mujal on kõrgelt väärtustatud, on Eestis alamakstud. Sellele vaadatakse viltu.
- Vähene turustamisoskus
Kahjuks maksavad tänapäeva maailmas peale töökuse ka julgus, enesekindlus, oskus kiita oma võimeid ja tooteid, näidata ennast suuremana. Kunagi ütles üks ameeriklane, et tema ostab vaid talle tuntud riikide kaupa, mitte sealt, kust saab odavamalt. Tähtis pole seega tihti hind, vaid kuvand riigist.
Mõnigi kuulus koht ei ole midagi erilist, aga inimesed lähevad ikka sinna. Peab näitama ennast võrdväärsena, rikkama, turvalise ja võimekamana, peab jagama oma lugu, millega osataks samastuda ja mis tekitab ka võõrastes huvi.
- Olematu infrastruktuur ja lobudikud
Üks lääne ärimees küsis minult pärast Eesti ringsõitu, et tore oli, aga miks meil lubatakse lobudikke, põlenud ja lagunenud maju aastate viisi alles hoida, tema lõhuks need esimese asjana ära. Ja et miks ei saa paarikümne kilomeetri kaugusele suuremast linnast sõiduteid korda teha, miks mõnes asulas pole peaaegu midagi, isegi kioski mitte? Kohati meenutavat Eesti Lääne-Euroopa 1860ndaid aastaid! Miks on nii väike riik nii ebaühtlase arenguga?
- Väljasurnud äärealad
Ääremaad või lagunenud endised sovhoosikeskused on Eestis kohati hullemad kui sõjas olevates riikides. Eesti on väike riik – liiga suur kontrast piirkondade arengu ja heakorra vahel ei too ainult eestlaste palgele häbipuna ja turisti näole imestuse, vaid seda nähes ei võeta eestlast võrdväärsena.
Kui on infrastruktuur, tuleb ka inimesi ja ettevõtlust. Ääremaade majandust elavdades riik kokkuvõttes võidab, isegi kui algul kulutab. Paljudes riikides makstakse ääremaadel suuremat palka, pakutakse sealsetele ettevõtetele maksusoodustusi, arendatakse infrastruktuuri. Soodustused ja palgatoetused võiksid olla äärealadel, mitte aga Tallinna või Tartu ettevõtetel.
- Kraaniveeta elumajad
Eesti kui väike riik peaks suutma, et igas elumajas tuleks vesi kraanist. Rahvast, kellest elab endiselt märkimisväärne osa tänapäevaste mugavusteta, vaadatakse kui Kolmanda Maailma riiki. Taanlased on öelnud, et neil kehtestati 1960ndatel nõue, et igas majas peab olema veevärk sees. Kui algul oligi tagurlikke vastupunnijaid, oli pärast elatustaseme tõus märgatav. Kinnisvara väärtus, inimväärikus ja töövõimekus kasvasid märgatavalt!
- Liiga palju vaesust
See on populistlik ja ebameeldiv teema, aga ajab päris tõsiselt lääneriikide inimesi närvi, kui nad näevad, kuidas siin paljud inimesed elavad või oma elusse suhtuvad. Vaesus ei väljendu ainult rahas, vaid sellel on palju nägusid, kaudselt ka kuritegevus, ükskõiksus. See võib olla põhjus, miks vahel ei hinnata edukamaid eestlasi või rikaste eestlaste edusamme.
- Vähe maksusoodustusi ja veel vähem inimeste huvidega arvestamist
Kui eesmärgiks on stabiilsem ühiskond, majanduse elavnemine ja vaesuse vähenemine, peab peale piirangute, takistuste olema pakkuda ettevõtetele ja kodanikele ka präänikuid. Maailmast võib tuua taas sadu näiteid, kuidas saab ettevõtteid «riigi heaks» rakendada, andes samas ettevõtetele ka omalt poolt vastu, kehtestades maksusoodustusi, võimaldades soodsamatel tingimustel laenu. Riigi mõte on teha inimeste ja ettevõtete elu paremaks, mitte raskemaks. Eesti enamasti kiusab ettevõtjaid või siis laseb vabalt välisettevõtetel ennast tüssata.